Ma avastasin täna enda jaoks midagi uut. ..
Olen alati end hallist massist erinevaks pidanud.
Võibolla sellepärast et ma mõtlen rohkem ning mõistan asju paremini. Tean, et seda on isekas öelda, kuid nii see on. Ma kasvasin suureks palju varem, kui teised minuealised.
Viimasel ajal ning järjest rohkem tunnen ma, et midagi on puudu.
Ma pole kunagi armastust tundnud, kuid ma kujutan seda üpriski hästi ette. Kui ma olin laps, piisas mulle sellest , et mind ümbritses pidevalt minu suur ja hooliv pere ja et ema mind igal ööl enne magamaminekut kallistas ning head ööd soovis. Piisas kõikidest väikestest rõõmudest mis mind tabasid liivakastis mängides või maal olles koos teistega mööda metsi ja põlde joostes. Mõtlen sellele kõigele tagasi joovastusega, see ei juhtunudki niiväga ammu.
Ma ei tea kas ma olen õnnelik, õnn on suhteline, kuid positiivne olen ma kindlasti.
Õnnelikuks saan arvatavasti siis kui leian enda teise poole, selle kes mind mõistab ja mulle toeks on..seda mida ma praegu öelda tahan on väga raske lahti seletada ja lahti mõtestada, seetõttu võib see kirjutatuna pealiskaudsena tunduda.
Täna ma avastasin, enda jaoks, et ma ei taha elada rutiinis. Niiet ma ei tee seda.
No comments:
Post a Comment